Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   » Edasijõudnud » ISLAMI AJALUGU » Islami õiguskoolkonnad » HANBALIYYA  
HANBALIYYA

Hanbaliyya õiguskoolkond on oma nime saanud Imām Hanbali (Ahmad ibn Muhammad Ibn Hanbal Abū ‛Abdallāh Aš-Šaybānī, 780-855) järgi, kes oli üks neljast islami õiguskoolkonna juhtfiguurist. Tegu on kõige noorema õiguskoolkonnaga Sunni nelja õiguskoolkonna hulgast. Koolkond on ka kõige väiksema ulatusega, koondades enda alla vähem kui 10% kõigist maailma moslemitest, peamiselt Saudi Araabias, kuigi ajalooliselt on koolkonnal olnud oma kõrgaegu ka Iraagi, Süüria ja Palestiina aladel, eriti lihtrahva hulgas.

Hanbaliyya õiguskoolkond on kõigist teistest kõige konservatiivsem. Imam Hanbal ei ole kunagi soovinud luua eraldi koolkonda, ta rõhus lihtsalt ideele, et meile peaks piisama Koraanist ja Sunnast, ilma muude algallikateta. Koolkonnaga alustasid alles tema õpilased, kelle hulka kuuluvad näiteks ta enda kaks poega – Salih ja Abdullah – Hanbal Ibn Ishaq, Al-Marrudhi, Al-Kawsaj, Ibn Hani, Abu Dawud, Al-Athram, Abu Zur’ah Al-Razi, Abu Hatim Al-Razi, ‘Abdul-Wahhab Al-Warraq, Al-Tirmidhi jpt.

Oma erialalt ei olnud Ibn Hanbal mitte õigusteadlane vaid hoopis hadithikoguja (muhaddith). Kuigi ta sai õigusteadlase tööga suurepäraselt hakkama, oli ta siiski selle vastu, et ta õpilased tema arvamusi kirja panid ja kokku korjasid, kuna ta kartis, et see võib neid algallikate – Koraanist ja Sunnast – õppimisest eemale viia. Ibn Hanbal oli ise väga ettevaatlik ning manitses ka oma õpilasi mitte suud pruukima selliste teemade kohal, millest neil head ülevaadet ei olnud. Seaduste deriveerimisel pidas ta primaarseteks allikateks alati Koraani ja Sunnat. Vaid siis, kui viimastest abi ei olnud, pöördus ta prohveti (saws) kaaslaste arvamuse poole, kuna eeldas, et nendel, kes prohvetiga (saws) koos olid elanud, oli parem ülevaade asjadest kui hilisematel õpetlastel ja kaaslaste arvamustega arvestamine andis ka õigemaid tulemusi kui näiteks analoogiline võrdlus ehk qiyās. Kui kaaslaste arvamused lahku läksid, pooldas ta seda vaadet, mida toetas Püha Tekst (Koraan või ka Sunna). Kui ükski eelnevatest allikatest vastust ei andnud, kasutas Ibn Hanbal mursal hadithe (hadithid, millel on edasiandjate ketist prohveti (saws) kaaslase lüli puudu) või nõrku hadithe. Vaid juhul, kui kõik eelnev oli kasutusele võetud ning vastust siiski ei saadud, kasutas Ibn Hanbal äärmise ettevaatlikusega analoogilise võrdluse printsiipi.

Hanbaliyya koolkond on huvitav veel selle poolest, et ainukesena neljast õiguskoolkonnast on tal ka oma väga täpsed vaated teoloogia valdkonnas, mistõttu hanbaliyya koolkonda kuuluvatel isikutel on väga raske end tunnistada ühegi teoloogilise koolkonna pooldajaks. Just hanbaliyya koolkonna juures on eriti hästi näha islami kõigehõlmavus iga moslemi elus. Ibn Hanbali teoloogilist doktriini iseloomustavad näiteks järgmised jooned: ta usub Jumala Enda kirjeldusse Koraanis, kuid eitab sarnasust Looja ja loodu vahel; ta usub, et Jumal kõneleb nii hääle kui sõnadega, et Jumal otseselt kuuleb ja näeb, et Tal on kaks kätt ja nägu, et mida iganes Jumal on oma loodule määranud, see peab ka teoks saama, et Jumal on Rahul, kui talle allutakse ja Pahane, kui tehakse Tema tahte vastu, et need, kes on prohveti (saws) kaaslasi neednud (Shiiad) on uskmatud, et need, kes küll ütlevad, et usuvad islami viie tugisamba õigsusesse, kuid ei täida neid, on uskmatud jne.

Hanbaliyya koolkond on alati olnud väike võrreldes teistega, kohati isegi väljasuremisäärel. Koolkonna liikmed ise on selle peale alati vastanud, et väärikaid ongi vähe. Uue jõu on hanbaliyya koolkonnale andnud wahhabiyya liikumine, mis on oma nime saanud Muhammad Ibn Abd Al-Wahhabilt (1703-1792), kes üritas taas kord islamit uuendustest puhastada ja viia see tagasi tema algallikate – Koraani ja Sunna juurde. Wahhabism on ka tänase Saudi Araabia ametlikuks doktriiniks. Liikumise järgijad ise eelistavad, et neid kutsutaks salafideks (salaf as-sālih – õiged eelkäijad, ehk prohveti (saws) kaaslased - järgi). Nad usuvad, et näiteks muusika kuulamine, pildistamine, haudadel palvetamine, mõne prohveti või pühaku abi palumine, Muhammedi (saws) sünnipäeva pidamine, talismanide kandmine jne. on islamis innovatsioonid ja seega keelatud.

Koolkonna liikmete suhtelisest väikesest arvust hoolimata on see suutnud aegade jooksul islamimaailmale anda mitmeid tuntud õpetlasi, nagu näiteks: Abul-Faraj Ibn Al-Jawzi, Ibn Taymiyya, Ibn al-Qayyim, Ibn Qudama, Ibn al-Jawzi, Ibn Qayyim al-Jawziya, Muhammad Ibn ‘Abd al-Wahhab, Ahmad Ibn ‘Isa al-Najdi, ‘Abd al-Rahman Ibn Qasim, Abd al-'Aziz Ibn Baz, Muhammad Ibn Salih al-Uthaimin jpt.

 

Tähtsamateks teoste hulgast võiks välja tuua:

„Musnad” – Ahmad Ibn Hanbal

„Al-Mughnī” – Ibn Qudama

„Fatāwā”, „Al-Qiyās”, „As-Siyāsa Aš-Šar‛iyya” – Ibn Taymiyya