Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  NAISED ISLAMIS »  Naised islamis - RAAMAT »  15. Naise katmine  
15. Naise katmine

Läänemaailm peab suurimaks naise ahistamise ja orjastamise sümboliks islamis hid˛aabi. Kas on ikka tõsi, et see on islami leiutis ja et judeo-kristlikus traditsioonis sellist asja pole?

Rabi Dr. Menachem M. Brayer kirjutab oma raamatus „The Jewish Woman in Rabbinic Literature", et juudi naised pidid enne välja minemist oma pea, isegi näo kinni katma, nii et ainult üks silm nähtavale jäi [1]. Dr. Brayer tõi välja ka mõnede kuulsate rabide ütlemised, nagu:
„Iisraeli tütardele ei ole kohane väljas käia ilma päid katmata," ja „Olgu neetud mees, kes lubab oma naise juukseid näha ... naine, kes näitab enda ilustamise eesmärgil oma juukseid, toob vaesuse majja."
Nende seadus keelab õnnistamise ja palvetamise, kui ruumis viibib peakatteta abielus naine, sest katmata juustega naine oleks justkui alasti.[2]
Dr. Brayer mainib ka: „Tanaki ajastul peeti juudi naise katmata juukseid avalikuks solvanguks tema tagasihoidlikkusele. Katmata pea kuriteo eest võis teda trahvida 400 zuzim'iga.“ Dr. Brayer seletab ka, et naise peakatet ei ole alati peetud tagasihoidlikkuse sümboliks. Mõnikord peeti juuste katmist pigem luksuse ja silmapaistvuse sümboliks, mida kandsid kõrgemast seisust naised, et oma väärikust esile tuua. Samas näitas juuste katmine ka, et naine oli kättesaamatu ja oma abikaasa pühitsetud omand.[3]
Kaetud juuksed olid märk naise eneseaustusest ja sotsiaalsest staatusest. Madala klassi naised katsid tihtipeale oma pead, et jätta kõrgema klassi naise muljet. Kuna kaetud juuksed oli vanas juudi ühiskonnas kõrgklassi märgiks, oli elukutselistel prostituutidel oma pea katmine keelatud. Samas kandsid prostituudid tihti spetsiaalset peakatet, et natukenegi austusväärsemad välja näha.[4] Juudi naised kandsid Euroopas peakatteid kuni 19. sajandini, mil nende elu viimaks ümbritseva ilmaliku kultuuriga rohkem segunes. Euroopalik elustiil ja surve sundis juuditare välja minema paljapäi ja paljud naised avastasid, et parukas on üks viis, kuidas oma pead katta. Tänapaeva usklikud juuditarid enam oma pead ei kata, välja arvatud sünagoogis.[5] Mõnedes sektides kantakse parukat ka tänapäeval.[6]
Kuidas aga on lugu kristlike traditsioonidega? Kõigile on teada, et nunnad kannavad peakatet juba sadu aastaid, aga see ei ole veel kõik. Paulus tegi Uues Testamendis peakatte kohta mõned väga huvitavad tähelepanekud:

„Aga ma tahan, et te teaksite, et Kristus on iga mehe pea ja et mees on naise pea ja Jumal on Kristuse pea. Iga mees, kes palvetab või prohvetlikult räägib kaetud peaga, häbistab oma pead. Aga iga naine, kes palvetab või prohvetlikult räägib katmata peaga, häbistab oma pead, sest see on otse sama, kui oleks tema pea paljaks aetud. Sest kui naine ei kata oma pead, siis lõigaku ta ka juuksed maha. Aga et naisel on häbiks juukseid lõigata või pead paljaks ajada, siis ta katku oma pea. Mehel ei ole tarvis oma pead katta, sest tema on Jumala kuju ja aupaiste, naine aga on mehe aupaiste. Sest mees ei ole naisest, vaid naine on mehest. Meest ei loodud ka mitte naise pärast, vaid naine loodi mehe pärast. Sellepärast peab naisel olema pea peal meelevallatunnus inglite pärast.“ (1 Ko. 11:3-10)
Pauluse põhjendus naise pea katmiseks on, et peakate esindab mehe – kes on Jumala kuju ja aupaiste – autoriteeti naise üle, kes on loodud mehest ja mehe jaoks. Tertullianus kirjutas oma kuulsas traktaadis „Neitsite looritamisest“[7]: „Noored naised, te kannate oma loore väljas tänavatel, seega peaksite neid kandma ka kirikus; te kannate neid võõraste keskel, seega peaksite neid kandma ka vendade keskel ...“ Katoliku kiriku kaanoni seaduste seas on ka tänapäeval seadus, mis nõuab, et naised kirikus oma pea kinni kataksid.[8] Osades kristlikes sektides, nagu näiteks amišite ja mennoniitide hulgas, katavad naised kuni tänaseni veel oma pead. Selle põhjuseks on, nagu kirikuisad seda seletavad, et „peakate on naise mehele ja Jumalale allumise sümbol“, mis järgib sama loogikat kui Paulus Uues Testamendis.[9]

Kui vaadata kõiki neid tõendeid, mis ülevalpool kirja sai pandud, on selgelt näha, et islam ei leiutanud naiste peade katmist. Samas aga islam toetab seda. Koraan innustab usklikke mehi ja naisi oma pilke langetama ja tagasihoidlikud olema ning usklikke naisi oma pead, kaela ja rinda katma: „Ütle usklikele meestele, et nad langetaksid oma pilgud (ja ei vaataks keelatud asju) ja hoiaksid oma privaatseid kehaosi (nt suguaktist väljaspool abielu). Nii on nendele puhtam. Tõepoolest, Jumal on Kõiketeadja selles, mida nad teevad. Ja ütle usklikele naistele, et nad langetaksid oma pilgud ja hoiaksid oma privaatseid kehaosi, et nad ei näitaks oma ilu (nii loomulikku ilu kui ka ehteid), välja arvatud, mis sellest on ilmne (mis on vajalik – nt silmad, et näha teed) ning et nad tõmbaksid oma khimaarid üle oma kaelaava (dekoltee) ja ei näitaks oma ilu, välja arvatud oma abikaasadele või oma isadele või oma abikaasade isadele või oma poegadele või oma mehe poegadele või oma vendadele või oma vennapoegadele või oma õepoegadele või naistele või orjataridele või teenritele, kes on seksuaalihast vabad (vanad, haiged, varem ka kastreeritud) või väikestele lastele, kel pole veel naiste seksuaalsusest aimu ja et nad ei hargitaks oma jalgu, et mitte tõmmata tähelepanu oma varjatud ilule. Oo usklikud, pöörduge kõik koos patukahetsuses Jumala poole, et teid võiks saata edu." (Koraan 24:30,31)

Koraan on väga selgesõnaline, et naise katmine on nõutud ja vajalik tagasihoidlikkuse pärast. Aga miks on tagaagasihoidlikkus tähtis? Koraan on ka selles osas väga selgesõnaline:
„Oo prohvet, ütle oma naistele ja tütardele ja usklike naistele, et nad tõmbaksid oma ˛ilbaab'id enda ümber. On parem, et neid tuntakse (austusväärsete naistena) ja ei tülitata. Ja Jumal on Andestav, Halastavaim." (Koraan 33:59)
Tagasihoidlikkuse mõte on kaitsta naisi pideva kriitika eest või siis lihtsamalt öeldes – tagasihoidlikkus on naise parim kaitse. Seega on naise katmise ainus mõte islamis naise kaitsmine. Naise pea katmine islamis ei sümboliseeri mehe autoriteeti naise üle nagu kristlikus traditsioonis; see ei näita ka naise mehest alamaks olemist. Mosleminaise peakate ei ole ka luksuse või kõrgklassi abielunaise märk nagu judaismis. Islami naise katmine on vaid tagasihoidlikkuse märk, mille mõtteks on naisi, kõiki naisi kaitsta. Islami põhimõte on – parem karta kui kahetseda. Koraan on naiste keha ja ka nende reputatsiooni kaitsmisest nii huvitatud, et iga mees, kes esitab naisele valesüüdistuse kõlblusetuses, saab rangelt karistada: „Ja neile, kes süüdistavad vooruslikke naisi ning ei too nelja tunnistajat, andke 80 piitsahoopi ja ärge peale seda enam iial nende tunnistust võtke. Ja need on väljakutsuvalt sõnakuulmatud." (Koraan 24:4)
Sellele karmile karistusele võrdluseks võib tuua karistuse, mille Piibel on määranud vägistamise eest: „Kui mees kohtab tütarlast, kes on neitsi, aga kes ei ole kihlatud, ja võtab ta kinni ning magab tema juures ja nad tabatakse, siis peab mees, kes magas ta juures, andma tütarlapse isale viiskümmend hõbeseeklit, ja tütarlaps saagu tema naiseks, sellepärast et ta on tema ära naernud; ta ei tohi teda ära saata kogu oma eluaja!“ (5Mo.22:28-30)

Tekib küsimus – keda tegelikult karistatakse? Meest, kes maksis vägistamise eest vaid trahvi või tüdrukut, kes on sunnitud abielluma mehega, kes ta vägistas, ja temaga elu lõpuni elama? Ja veel suurem küsimus oleks: milline suhtumine on naiste suhtes kaitsvam, kas Koraani range või Piibli leebe suhtumine?

Mõned inimesed, eriti lääneühiskonnas, pigem naeravad tagasihoidlikkuse kui kaitse üle. Nad ütlevad, et parim kaitse on hariduse levitamine, tsiviliseeritud käitumine ja vaoshoitus. Me ütleks selle peale, et heakene küll, aga sellest ei piisa. Kui tsiviliseeritusest piisab, miks siis Põhja-Ameerika naised ei julge pimedas üksi mööda tänavaid kõndida või isegi läbi tühja pargi minna? Kui haridus on lahendus, miks siis sellistes respekteeritud ülikoolides nagu Queen’si oma peab naistudengitele osutama koju saatmise teenust? Kui vaoshoitus on vastus sellele küsimusele, siis miks räägitakse televisioonis pea iga päev seksuaalsest ahistamisest tööpostil? Paari viimase aasta jooksul on ahistaja rollis juttu olnud mereväe ohvitseridest, juhatajatest, ülikooli professoritest, senaatoritest, ülemkohtu kohtunikest ja isegi USA presidendist!

Queen’si Ülikooli naistebüroo vanema välja antud lendlehelt võib lugeda järgnevat:

·       Kanadas langeb üks naine iga kuue minuti järel seksuaalse ahistamise ohvriks.

·       Iga kolmas naine Kanadas langeb vähemalt kord elus seksuaalse ahistamise ohvriks.

·       Iga neljas naine leiab end vähemalt kord elus olukorrast, kus teda vägistatakse või on oht, et vägistatakse.

·       Igat kaheksandat naist ahistatakse seksuaalselt nende gümnaasiumi- või ülikooliaastate jooksul.

·       Ühe uurimuse kohaselt tunnistas 60% ülikooliealistest meestest, et nad ahistaksid kedagi seksuaalselt, kui oleksid kindlad, et vahele ei jää.

Ühiskonnas, kus me elame, on midagi totaalselt valesti. Meie ühiskonna elustiili ja kultuuri oleks vaja kardinaalselt muuta. Me vajame hädasti tagasihoidlikkuse kultuuri, seda nii rõivastuses, kõnes, kui ka meeste ja naiste käitumises. Vastasel juhul kasvab statistika kurb pool päev-päevalt aina suuremaks ja kahjuks on need just naised, kes selle eest kallilt maksavad. Me kõik kannatame, kuid nagu ütles K. Gibran: „... see, keda lüüakse ja see, kes lööke loeb, ei ole samas olukorras.“[10] Seega selline ühiskond nagu on Prantsusmaal, kus noori tagasihoidlikult riietuvaid tütarlapsi nende rõivaste tõttu koolist välja visatakse, teeb lõppkokkuvõttes vaid iseendale liiga.

Tänapäeva maailma üks suurimaid irooniaid on see, et sedasama peakatet, mida austatakse pühaduse märgina, kui katoliku nunnad seda mehe autoriteedi näitamise eesmärgil kannavad, sõimatakse rõhumise märgiks, kui moslemi naised seda kaitse eesmärgil kannavad.



[1] Menachem M. Brayer, The Jewish Woman in Rabbinic Literature: A Psychosocial Perspective” (Hoboken, N.J: Ktav Publishing House, 1986) lk 239.

[2] Menachem M. Brayer, The Jewish Woman in Rabbinic Literature: A Psychosocial Perspective” (Hoboken, N.J: Ktav Publishing House, 1986) lk 316-317.

[3] Menachem M. Brayer, The Jewish Woman in Rabbinic Literature: A Psychosocial Perspective” (Hoboken, N.J: Ktav Publishing House, 1986) lk 139.

[4] Susan W. Schneider, Jewish and Female“ (New York: Simon & Schuster, 1984) lk 237.

[5] Susan W. Schneider, Jewish and Female“ (New York: Simon & Schuster, 1984) lk 238-239.

[6] Alexandra Wright, „Judaism“, Holm & Bowker, lk 128-129.
[7]De virginibus velandis

[8] Clara M. Henning, „Cannon Law and the Battle of the Sexes“ – Rosemary R. Ruether, „Religion and Sexism: Images of Woman in the Jewish and Christian Traditions“ (New York: Simon & Schuster, 1974) lk 272.

[9] Donald B. Kraybill, „The Riddle of the Amish Culture“ (Baltimore: Johns Hopkins University Press, 1989) lk 56.

[10] Khalil Gibran, „Thoughts and Meditations“ (New York: Bantam Books, 1960) lk 28.