Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Edasijõudnud »  MOSLEMINAISE KÄSIRAAMAT »  4. SOTSIAALNE ELU »  Muusika ja laulmine  
Muusika ja laulmine

Paistab, et igas rahvusgrupis, kus inimesed kogukonniti koos elavad, harrastatakse ka ühel või teisel moel muusikat ning laulmist. See pole ka islamis täielikult keelatud, ent siiski on seatud kindlad piirid, millist laadi muusika ja laulmine on lubatud.

Nelja koolkonna imaamid on ühel arvamusel, et muusikainstrumendid on keelatud[1] ja instrumentaalmuusikat tuleks vältida. Keelatud on ka meela sisuga laulud ja seetõttu automaatselt kogu popmuusika. Ent muusika kuulmine suurtes kauplustes, kaubanduskeskustes ja juhuslikult meedia vahendusel ei ole patustamine.

Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) pidas ainukeseks lubatus muusikainstrumendiks daffi, mis sarnaneb pulkadeta trummile või suurele tamburiinile. Ilma muusikalise saateta (välja arvatud daff) laulmist suurematel kogunemistel, nagu pulmad ja aidi pidustused, isegi soositi. Naised tohtisid laulda vaid naiste seltskonnas ja laule, millel pole keelatud sisu.

Süütu sisuga laulud, näiteks pikal reisil lapse tähelepanu mujale juhtimine ja rahustamine, on lubatud. Laulukesed, milledes islamlikele tegudele julgustatakse, on lubatud, ent siiski sobival momendil.

Lühidalt, sellise tegevuse harrastamine peaks olema minimaalne. Kui läänemaailmas on muusika igapäevaelu lahutamatu osa, siis islamis peaks selle asemel hoopis valima midagi muud, nagu Koraani retsiteerimine, islamilaulud, dhikr või siis näiteks sport. Muusikal on omadus inimeste tundeid juhtida ja neid teatud viisil käituma ärgitada. Samuti läheb lihtsalt muusikat kuulates palju väärtuslikku aega kaotsi, mida võiks palju kasulikumalt tarvitada. Mõne instrumendi õppimine võib meile õpetada küll distsipliini, kuid kas on sellised teadmised tegelikult ka piisavalt vajalikud, et neile iga päev tunde pühendada?



[1] Vaata al-Kanadi, „The Islamic Ruling on Music and Singing“, lk. 31.