Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  NAISED ISLAMIS »  Naised islamis - RAAMAT »  6. Tunnistuse andmine  
6. Tunnistuse andmine

Teine küsimus, milles Koraan ja Piibel on erineval arvamusel, on naiste tunnistuse andmine. Tõsi ta on, et Koraan on andnud moslemitele käsu finantsküsimuste puhul tuua kaks meessoost tunnistajat või üks meessoost ja kaks naissoost tunnistajat (2:282), kuid samas tuleb ka tõdeda, et kõigis muudes küsimustes on Koraani järgi mehe ja naise tunnistus võrdne. Naise tunnistus võib isegi mehe oma kehtetuks muuta. Kui mees süüdistab oma abikaasat voorusetuses, käsib Koraan tal pühalikult viis korda vanduda, et oma naise süüd kinnitada. Kui aga naine süüd eitab ja samuti viis korda vannub, peetakse teda süütuks. Mõlemal juhul lahutatakse abielu. (24:6-11)

Vanas juudi ühiskonnas ei olnud naistel lubatud tunnistust anda.[1] Rabid pidasid naise tunnistuse kõlbmatust üheks üheksast needusest, mis oli Eeva tegude tõttu naise peale pandud. Ka tänapäeval ei aktsepteeri rabide kohtud Iisraelis naise tunnistust.[2] Rabid põhjendavad seda, et naine ei või tunnistust anda, tsiteerides 1Mo.18:9-16, mis ütleb, et Aabrahami naine Saara olevat valetanud. Rabid kasutavad seda juhtumit tõestamaks, et naised on ebausaldusväärsed. Siinkohal tuleks kindlasti mainida, et 1Mo.18:9.16 jutustatud lugu mainib Koraan rohkem kui ühel korral (11:69-74, 51:24:30), kuid mingit vihjet Saara vale kohta seal pole.

Kristlikus lääneühiskonnas oli nii kirikliku kui ka ilmaliku seaduse järgi naistel tunnistuse andmine keelatud kuni 19. sajandi lõpuni.[3] Kui mees süüdistab oma naist voorusetuses, siis Piibli seaduse kohaselt ei ole naise enda tunnistusel mitte mingit kaalu. Süüdistatud naine peab läbima piinamisega kohtuprotsessi, mille käigus ta peab kannatama keerulisi ja alandavaid rituaale, mis pidavat ta süüd või süütust tõestama (4Mo.5:11-31). Kui ta peale sellist piina leitakse süüdi olevat, mõistetakse ta surma. Kui ta on aga süütu, siis ta mees on igasugusest süüst puhas.

Kui mees võtab omale naise ja seejärel süüdistab toda enne abielu neitslikkuse kaotamises, siis naise enda tunnistus ei loe. Naise vanemad peavad ta süütuse tõendid linna vanemate ette tooma. Kui vanemad tütre süütust tõestada ei suuda, visatakse ta oma isa ukse ees kividega surnuks. Kui aga vanemad suudavad tütre süütust tõestada, saab ta abikaasa vaid sada hõbeseeklit trahvi ja tal on keelatud terve eluaja oma naisest lahutada:

Kui mees võtab naise ja heidab ta juurde, aga pärast vihkab teda ja heidab temale ette häbistavaid asju ning levitab tema kohta halba kuuldust ja ütleb: „Ma võtsin selle naise, aga kui ma ühtisin temaga, siis ma ei leidnud teda neitsi olevat!“ siis võtku selle tütarlapse isa ja ema ja toogu tütarlapse neitsipõlve märgid linna vanemate ette väravasse. Ja tütarlapse isa ütelgu vanemaile: „Ma andsin oma tütre naiseks sellele mehele, aga tema vihkab teda! Ja vaata, ta heidab temale ette häbistavaid asju, öeldes: „Ma ei leidnud su tütart neitsi olevat!“ Aga need on ometi mu tütre neitsipõlve märgid!“ Ja nad laotagu riie linna vanemate ette. Siis võtku linna vanemad see mees ja karistagu teda. Nad maksustagu teda saja hõbeseeklikga, et ta annaks need tütarlapse isale, sellepärast et ta Iisraeli neitsi kohta on levitanud halba kuuldust; ja tütarlaps jäägu tema naiseks, ta ei tohi teda ära saata kogu oma eluaja. Aga kui see kõne on tõsi, neitsipõlve märke ei ole tütarlapselt leitud, siis viidagu tütarlaps oma isakoja ukse ette ja ta linna mehed visaku ta kividega surnuks, sest ta on teinud Iisraelis häbiteo, hoorates oma isakojas. Nõnda kõrvalda kurjus enese keskelt!“ (5Mo.22:13-21)



[1] Swidler, Leonard J, „Women in Judaism: the Status of Woem nin Formative Judaism”, Metuchen, N.J: Scarecrow Press, 1976, lk 115.

[2] Hazleton, Lesley, „Israeli Women The Reality Behind the Myths“, New York: Simon and Schuster, 1977, lk 41.

[3] Gage, Matilda J, „Woman, Church, and State“, New York: Truth Seeker Company, 1893, lk 142.