Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  NAISED ISLAMIS »  Naised islamis - RAAMAT »  9. Naise vara  
9. Naise vara

Kolme monoteistliku usu üheks ühisosaks on kindlasti abielu ja perekonna kõigutamatu olulisus. Samuti ollaks ühel nõul, et perekonnapea on mees. Sellest hoolimata on juhi õiguste piirid neis kolmes usus väga erinevad. Judeo-kristlikus traditsioonis ulatuvad mehe juhiõigused lausa nii kaugele, et ta praktiliselt omab naist.

Judaistlikus traditsioonis tuleneb mehe roll oma naise suhtes kontseptsioonist, et ta omab naist nagu orja.[1] See on ka põhjuseks, miks abielurikkumise ja naise vande tühistamise seadustes valitseb kaksikmoraal. Sellest tulenevalt ei ole naisel mingit õigust oma varale või sissetulekule. Hetkest, mil juuditar mehele läks, kaotas ta oma vara ja sissetuleku üle igasuguse kontrolli, mis läks automaatselt üle tema abikaasale. Rabid tõestasid mehe õigust naise vara üle loomuliku tulemina sellest, et naine ise on mehe omand: „Kui naisest on saanud mehe omand, siis järgneb sellele loomulikult ka naise vara mehe omandisse minek,“ ja „Kui ta on omandanud naise, miks ei peaks ta siis omandama ka tolle vara?“[2] Seega muutis abielu rikkaimagi naise sendituks. Talmud kirjeldab naise finantsolukorda järgmiselt: „Kuidas saakski naine midagi omada, kui mis iganes tal on, kuulub ta mehele? Mis kuulub mehele, see on mehe oma ja mis kuulub naisele, seegi on mehe oma ... Nii naise teenistus kui ka see, mis ta võib tänavalt leida, kuulub mehele. Kõik majapidamises, isegi leivapuru laual, kuulub mehele. Kui naine peaks külalise kutsuma ja teda kodus toitma, siis varastab ta oma mehe tagant ...“ (San. 71a, Git. 62a)

Juuditari vara oli mõeldud vaid kosilaste meelitamiseks. Juudipere määras osa isa varast tütrele, et seda abielu korral kaasavarana kasutada. Just selle kaasavara tõttu olidki juuditaridest tütred oma isale soovimatuks koormaks. Isa pidi aastaid tütart kasvatama ja siis suure kaasavaraga ta abieluks ette valmistama. Seega peeti tütart juutide peres kohustuseks ja mitte väärtuseks.[3] See selgitab omakorda, miks vanasti juutide ühiskonnas tütre sündi rõõmuga ei tähistatud. Kaasavarast sai peigmehele kinnisomandi tingimustega kingitus – mees oli küll kaasavara omanik, kuid tal ei olnud lubatud seda müüa. Pruut kaotas aga abiellumise hetkel oma kaasavarale igasuguse õiguse. Veelgi enam, eeldati, et naine läheks peale abiellumist tööle ning tema teenistus pidi minema abikaasale, et katta naise ülalpidamiskulusid, mis olid mehe kanda. Naine sai oma kaasavara tagasi vaid kahel juhul: lahutus või mehe surm. Kui aga naine juhtus varem surema, päris mees kogu ta vara. Kui mees varem suri, sai naine oma kaasavara tagasi, kuid tal ei olnud mingit õigust osale mehe enda varast. Kindlasti tuleks lisada, et ka peigmehel oli kohustus pruudile abiellumise puhul kingitus teha, kuid samas oli ta ise selle valdajaks, kuni abielu kestis.[4]

Kristlus on kuni lähiajani järginud sama juudi traditsiooni. Nii religioosne kui ilmalik võim kristlikus Rooma impeeriumis (peale Constantinust) nõudis abielu tunnistamise tingimusena varalepingut. Pered pakkusid oma tütardega aina suuremaid kaasavarasid, mille tulemusena mehed hakkasid aina nooremana abielluma, samal ajal kui tütarde mehelepanekut lükati aina edasi.[5] Kirikuseaduse järgi oli naisel õigus abielu kehtetuks tunnistamisel oma kaasavara tagasi saada, välja arvatud juhul, kui ta oli abielurikkumises süüdi – siis jäi naine oma kaasavara õigusest ilma ning see jäi täies ulatuses ta abikaasale.[6] Nii kiriku- kui ka tsiviilseaduse järgi minetas abielluv naine õiguse oma varale kuni hilise 19. ja varase 20. sajandini. Näiteks koguti ja avaldati 1632. aastal Inglise seaduse osana naiste õigused, kus muu hulgas seisis: „Mehe omand kuulub mehele ja naise omand kuulub mehele.“[7] Naine ei kaotanud abielludes mitte üksnes oma vara vaid ka oma isiksuse. Ühelgi tema tegudest ei olnud seaduse ees mingit väärtust. Ta abikaasa võis iga ta müügi- või kinkelepingu tühiseks tunnistada. Inimene, kellega ta ükskõik millise lepingu allkirjastas, võidi pettusesüüdistustega arreteerida. Veelgi enam, ta ei saanud enda nimel kedagi kohtusse kaevata ning teda ei olnud võimalik kohtusse kaevata. Tal ei olnud võimalik kohtusse kaevata isegi mitte oma abikaasat.[8] Seaduse silmis oli abielunaine peaaegu võrdne imikuga. Naine kuulus lihtsalt oma abikaasale ning sellest tulenevalt kaotas ta nii oma vara, isiksuse seaduse silmis kui ka perekonnanime.[9]

Islam on juba alates 7. sajandist kohelnud naisi isiksustena ning andnud neile õigused, mida judeo-kristlik Lääs veel hiljuti eitas. Islami seaduse järgi ei ole ei pruudil ega tema perekonnal mingit kohustust peigmehele kingitust teha või kaasavara kaasa anda. Islami seaduse kohaselt ei ole tütar vaid tüütu kohustus. Naise staatust peetakse nii au sees, et ta ei pea võimalike kosilasi kingitustega meelitama. Hoopis peigmees peab pruudile abiellumise puhul kingituse tegema. See kingitus on vaid pruudi isiklik vara – tema abikaasal ega perekonnal ei ole sellele mingit õigust. Osades tänapäeva islamiühiskondades on 100 000 dollarit teemantites päris tavaline pulmakingitus pruudile.[10] Pruut säilitab õiguse oma pulmakingitusele isegi siis, kui abikaasa peaks temast hiljem lahutama. Mehel ei ole mingit õigust isegi osale oma naise varast, välja arvatud juhul kui naine talle midagi omast vabast tahtest annab.[11] Koraan on selle koha pealt väga selgesõnaline: „Ja andke naistele (abiellumisel) lahkelt nende kingitused. Kui nad aga teile sellest midagi ise loovutavad, siis kasutage seda südamerahus ja kergelt (st teades, et see on legaalne). “ (Koraan 4:4)

Naise vara ning teenistus on täielikult ta enda kontrolli all ja vaid ta enda isiklike vajaduste rahuldamiseks, kuna nii ta enda kui ka laste ülalpidamine on täielikult mehe kohustus.[12] Ükskõik kui rikas on naine, tal ei ole islami seaduse järgi mingit kohustust pere kaastoitjaks olla, välja arvatud juhul kui ta seda ise soovib. Naisel on õigus oma abikaasalt pärida ja abielus naine säilitab islami seaduse järgi seaduse silmis oma isiku ja perekonnanime.[13] Üks USA kohtunik kommenteeris kord mosleminaiste õiguseid, öeldes: „Mosleminaine võib kasvõi kümme korda abielluda, kuid tema erinevad abikaasad ei mõjuta kuidagi tema individuaalsust. Ta on kui omaette planeet, muutumatu nimega isiksus seaduse silmis.“[14]



[1] Louis M. Epstein, „The Jewish Marriage Contract”, New York: Arno Press, 1973, lk 149.

[2] Leonard J. Swidler, „Women in Judaism: the Status of Women in Formative Judaism“, Metuchen, N.J: Scarecrow Press, 1976, lk142.

[3] Louis M. Epstein, „The Jewish Marriage Contract”, New York: Arno Press, 1973, lk 164-165.

[4] Louis M. Epstein, „The Jewish Marriage Contract”, New York: Arno Press, 1973, lk 112-113; vaata ka Sally Priesand, „Judaism and the New Woman“, New York: Behrman House Inc, 1975, lk 15.

[5] James A. Brundage, „Law, Sex, and Christian Society in Medieval Europe“, Chicage: University of Chicago Press, 1987, lk 88.

[6] James A. Brundage, „Law, Sex, and Christian Society in Medieval Europe“, Chicage: University of Chicago Press, 1987, lk 480.

[7] R. Thompson, „Women in Stuart England and America“, London: Routledge & Kegan Paul, 1974, lk 162.

[8] Mary Murray, „The Law of the Father“, London: Routledge, 1995, lk 67.

[9] Matilda J. Gage, „Woman, Church, and State“, New York: Truth Seeker Company, 1893, lk 143.

[10] Näiteks vaata Jeffrey Lang, „Struggling to Surrender“, Beltsville, MD: Amana Publications, 1994, lk 167.

[11] Elsayyed Sabiq, „Fiqh al Sunnah“, Cairo: Darul Fatah lile’lam Al-Arabi, 11. väljaanne, 1994, köide 2, lk 218-229.

[12] Abdel-Haleem Abu Shuqqa, „Tahreer al Mar’aa fi Asr al Risala“, Kuwait: Dar al Qalam, 1990, lk 109-112.

[13] Leila Badawi, „Islam“ Jean Holmi ja John Bowkeri raamatust „Women in Religion“, Londond: Pinter Publishers, 1994, lk 102.

[14] Amir H. Siddiqi, „Studies in Islamic History“, Karachi: Jamiyatul Falah Publications, 3. väljaanne, 1967, lk 138.