Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  NAISED ISLAMIS »  Naised islamis - RAAMAT »  10. Lahutus  
10. Lahutus

Kolm monoteistlikku religiooni on lahutuse suhtes eriarvamusel. Kristlus on lahutuses täiesti eitaval seisukohal. Uus Testament soosib ühemõtteliselt fakti, et abielu ei saa lahutada. Uue Testamendi järgi ütles Jeesus: „Aga mina ütlen teile, et igaüks, kes oma naise enesest lahutab, muidu kui hooruse pärast, see teeb, et naisega abielu rikutaks, ja kes iganes lahutatud naisega abiellub, rikub abielu.“ (Mt 5:32) See kompromissitu ideaal on kahjuks täiesti ebareaalne, kuna eeldab moraalset perfektsust, milleni inimühiskond kunagi jõudnud pole. Kui paar mõistab, et nende abielu pole enam võimalik päästa, ei aita lahutuse keeld neil kuidagi edasi elada. Sobimatute paaride abiellu jääma sundimine ei ole ei efektiivne ega mõistlik. Pole siis ime, et kristlik maailm on abielulahutuse keelu tühistanud.

Teisest küljest judaism lubab lahutust isegi ilma erilise põhjuseta. Vana Testament annab mehele õiguse oma naisest lahutada ka siis, kui põhjuseks on lihtsalt see, et talle naises midagi ei meeldi: „Kui mees võtab naise ja abiellub temaga, aga naine ei leia enam armu ta silmis, sellepärast et ta on avastanud tema juures midagi ebameeldivat ja ta kirjutab temale lahutuskirja ning annab selle temale kätte ja saadab ta ära oma kojast, ja kui siis naine läheb ära ta kojast ja tuleb ning saab teise mehe naiseks, aga see teine mees vihkab teda samuti ja kirjutab temale lahutuskirja ning annab selle temale kätte ja saadab tema ära oma kojast, või kui see teine mees sureb, kes võttis tema enesele naiseks, siis tema esimene abielumees, kes tema ära saatis, ei või teda tagasi võtta, et ta saaks tema naiseks, pärast seda kui ta on saanud roojaseks, sest see oleks jäleduseks Issanda ees!“ (5Mo.24:1-4)

Ülalmainitud värsid on judaismi õpetlaste seas põhjustanud tõsiseid debatte, kuna nad ei suuda jõuda üksmeelele mitte armu leidma, ebameeldiv ja vihkama tähenduse osas. Talmud on nende erimeelsused üles täheldanud: „Shammai koolkond leiab, et mees ei tohiks oma naisest lahutada muidu, kui naine on seksuaalses mõttes lodevalt käitunud, samal ajal kui Hilleli koolkond leiab, et mees võib oma naisest lahutada isegi siis, kui naine on ta toidu ära rikkunud. Rabi Akiba ütleb, et mees võib oma naisest lahutada ka siis, kui leiab mõne teise naise ilusama olevat.“ (Gittin 90a-b)

Uus Testament nõustub Shammai koolkonna arvamusega, samal ajal kui judaistlik lahutusseadus järgib Hilleli koolkonda ja rabi Akibat.[1] Kuna Hilleli koolkonna arvamus sai valdavaks, on judaistliku seaduse muutmatuks traditsiooniks saanud lubada mehel oma naisest ilma igasuguse põhjuseta lahutada.

Vana Testament mitte ainult ei anna mehele õigust oma '"ebameeldivast“ naisest lahutada, vaid peab "halvast naisest“ lahutamist lausa kohustuslikuks: „Halb naine toob kaasa alanduse, langetatud pilgud ja haavatud südame. Mees, kelle naine ei suuda teda õnnelikuks teha, on lõdva käe ja nõrga põlvega. Naine on patu alge ja me sureme kõik läbi tema. Ära jäta lekkivat anumat tilkuma ega luba halval naisel öelda, mida ta tahab. Kui ta sinu ülemvõimuga ei nõustu, siis lahuta temast ja saada ta minema.“ (Kg.25:25)[2].

Talmudis on kirjas mitmed spetsiifilised teod, mille pärast mees on kohustatud oma naisest lahutama: „Kui ta sõi tänaval, kui ta jõi ahnelt tänaval, kui ta imetas tänaval – kõigil neil juhtudel peab ta rabi Meiri käsu kohaselt oma mehest lahkuma.“ (Git.89a).

Talmud on teinud kohustuslikuks ka lahutada viljatust naisest (kes pole kümne aasta jooksul last saanud): „Meie rabid on õpetanud, et kui mees võttis naise ja elas temaga kümme aastat, kuid naine pole lapsi sünnitanud, siis peab mees temast lahutama.“ (Yeb.64a).

Naistel pole judaistliku seaduse järgi lubatud lahutust algatada. Samas võivad nad nõuda lahutusõigust judaistliku kohtu ees, kui neil on selleks piisavalt tõsine põhjus, kuid neid põhjuseid pole eriti palju. Nende hulka kuuluvad näiteks: füüsilise defekti või nahahaigusega abikaasa; mees, kes ei täida oma abielukohustusi jne. Kohus saab naise lahutusetaotlust küll toetada, kuid ei saa abielu lahutada. Vaid mees saab abielu lahutada, andes oma naisele lahutuskirja. Kohus võib meest karistada, trahvida, vangi panna või isegi kogudusest välja heita, et teda naisele lahutust andma sundida. Kui aga mees on piisavalt kangekaelne, võib ta siiski lahutusest keelduda ja naise igaveseks enda külge siduda. Veelgi hullem – ta võib naisele mitte lahutust anda, kuid ta siiski hüljata, nii et naine ei ole abielus ega vallaline. Ise võib ta abielluda teise naisega või isegi elada koos vallalise naisega ja tollelt seaduslikke lapsi saada.

Hüljatud naine aga ei saa kellegi teisega abielluda, kuna seaduse silmis on ta ikka veel abielus. Ta ei saa ka ühegi teise mehega koos elada, kuna see oleks abielurikkumine ning sellest ühendusest sündinud lapsi peetakse kümne järgneva põlvkonna jooksul ebaseaduslikeks. Sellises situatsioonis naist nimetatakse agunah’ks (ketis naiseks).[3] Tänapäeval on USAs umbes 1000-1500 juuditari, kes on agunah’d, samal ajal kui Iisraelis võib neid olla isegi kuni 16 000. Mees võib oma naiselt religioosse lahutuse eest tuhandeid dollareid välja pressida.[4]

Islami lahutusseadus jääb kusagile kristluse ja judaismi oma vahele. Abielu on islamis püha ühendus, mida võib lõhkuda vaid teatud tingimustel. Enne lahutamist innustatakse paare kõikvõimalikke vahendeid kasutama, et abielu päästa. Kui aga muud võimalust ei ole, on lahutus lubatud. Lühidalt öeldes – islam lubab lahutust, kuid ei kiida seda heaks.

Vaadelgem kõigepealt seda, miks lahutus on lubatud. Islam lubab mõlemal abielupoolel abielu lõpetada. Mehel on õigus talaq'ile. Naisel aga on islami seaduse järgi õigus lahutusele, mida nimetatakse khula'ks.[5] Kui mees oma naisest lahutab, ei ole tal õigust midagi oma pulmakingist ehk mahr'ist tagasi saada. Koraan on selles suhtes eriti range ja keelab meestel midagi tagasi võtta, ükskõik kui kalli kingituse nad siis ka ei teinud: „Ja kui tahate ühe naise teise vastu vahetada (st ühest lahutada ja teisega abielluda) ja olete ühele neist (st sellele, kellega abielus oldi) andnud suure hulga (mahr'i, kingitusi), siis ärge võtke sellest midagi (tagasi). Kas võtaksite selle ebaõigluses ja selges patus?“ (Koraan 4:20).

Kui aga naine soovib abielu lõpetada, võib ta mahr'i oma mehele tagasi anda. Mahr'i tagastamist peetakse kompensatsiooniks mehele, kes soovib oma naisega edasi koos elada, kuid peab temast siiski loobuma. Koraanis on kirjas, et moslemimehed ei tohi oma naistelt midagi tagasi võtta, välja arvatud mahr, juhul kui naine soovib abielu lahutada: „... Ja teil (st meestel) ei ole õigust tagasi võtta midagi, mis olete neile (st naistele) andnud, välja arvatud juhul, kui te mõlemad tunnete, et ei suuda jääda Jumala poolt seatud piiridesse. Kui aga kardate, et nad ei suuda pidada Jumala poolt määratud piire, siis pole neil (kahel) süüd selles osas, millega ta (st naine) oma vabaduse lunastab. Need on Jumala piirid ja ärge neid ületage! ...“ (Koraan 2:229).

Bukhari on edastanud hadith'i, mille järgi üks naine tuli Prohvet Muhammedi (صلى اﷲ عليه وسلم) juurde, et oma abielu lahutada. Ta ütles Prohvetile (صلى اﷲ عليه وسلم), et tal pole ei oma abikaasa iseloomu ega käitumise kohta midagi kaevata, kuid mees on talle lihtsalt nii vastumeelne, et ta ei ole enam suuteline temaga koos elama. Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) küsis temalt: „Kas annaksid talle ta aia (mille ta oli mahr'ina kinkinud) tagasi?“ Naine vastas: „Jah!“ Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) andis seejärel mehele käsu aed tagasi võtta ja abielu lahutada.

Mõnikord aga juhtub nii, et naine küll sooviks abielu jätkata, kuid tal on mõni väga suur põhjus, miks see tema jaoks võimalik ei ole, nagu näiteks mehe julmus, hülgamine, abielukohustuste mittetäitmine jne. Sellisel juhul lahutab abielu islamikohus.[6]

Lühidalt öeldes on islam mosleminaisele andnud erinevaid võimalusi: tal on võimalus oma abielu läbi khula lahutada lasta või islamikohtult lahutust paluda. Mosleminaine ei saa iialgi soovimatult oma hoolimatu mehe külge "ketti“ jääda. Just seetõttu pöördusid paljud islami ajaarvamise alguse ajal islamiühiskonnas elanud juuditarid lahutuskirja saamiseks islamikohtu poole.[7] Rabid pidasid neid lahutuskirju ebaseaduslikeks. Uue kombe lõpetamiseks hakkasid rabid naistele rohkem õigusi ja privileege lubama, et nad enam islamikohtutesse ei pöörduks. Samas kristlikes riikides elavad juuditarid ei pöördunud kristlikke kohtutesse, kuna kristlik lahutusseadus ei pakkunud neile rohkem kaitset kui nende endi oma.[8]

Vaadelgem veidi lähemalt ka seda, kuidas islam lahutust taunib. Prohvet Muhammed (صلى اﷲ عليه وسلم) ütles usklikele, et „kõigist lubatud tegudest on lahutus Jumalale kõige vähem meelepärane.“ (Abu Dawud)

Moslemist mees ei tohiks oma naisest lihtsalt seetõttu lahutada, et talle midagi ei meeldi. Koraan annab moslemitele käsu oma naiste vastu lahke olla, isegi kui neil nende vastu väga kuumi tundeid pole: „Ja elage nendega lahkuses, sest kui te neid ei salli, siis võib-olla ei salli te midagi, millesse Jumal on pannud palju head.“ (Koraan 4:19).

Ka Prohvet Muhammed (صلى اﷲ عليه وسلم) on mehi sarnaselt õpetanud: „Usklik mees ei tohi vihata usklikku naist. Kui talle ka üks asi naise juures ei meeldi, siis leiab ta kindlasti temast midagi muud meeldivat.“ (Muslim)

Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) on ka rõhutanud: „Parima usuga on need usklikud, kellel on parim iseloom ja neist parimad on need, kes on parimad oma naiste vastu.“ (At-Tirmidhi)

Samas on islam väga praktiline usk ning seega tunnistab, et on olukordi, mil abielu lihtsalt ei püsi enam koos. Sellisel juhul ei ole lahkuse või enesedistsipliini soovitamisest palju kasu. Mida siis abielu päästmiseks teha? Koraan annab sellele abielupoolele, kelle teine pool talle ühel või teisel viisil ülekohut teeb, praktilist nõu. Mehele, kelle naise käitumine abielu ohtu seab, annab Koraan järgmised juhised: Mis puutub aga neisse (naistesse), kelle puhul kardate halba käitumist, siis (1) hoiatage neid, (2) hüljake nad voodis ning (3) lööge neid. Kuid kui nad sõna kuulavad (st jätavad oma häbiväärse käitumise), ärge otsige nende vastu abinõud. Tõesti, Jumal on Kõrgeim, Suurim. Ja kui kardate nende kahe vahel erimeelsust, (4) saatke vahendaja mehe perekonnast ja vahendaja naise perekonnast. Kui nad soovivad lepitust, siis Jumal lahendab selle nende vahel. Tõesti, Jumal on Teadja ja Kursis. (Koraan 4:34-35).

Juhiseid tuleb järgida nende õiges järjekorras. St et kui naine käitub häbiväärselt, siis peab mees temaga kõigepealt asjast rääkima ja talle olukorda selgitama. Kui see on mõnda aega kestnud, kuid pole tulemusi andnud, peab mees oma naise voodis hülgama ning naise sinna üksi jätma, et naine mõistaks, et mees pole tema käitumisega rahul. Kui ka see naisele ei mõju ning naine endiselt häbiväärselt käitub, on mehel õigus teda füüsiliselt karistada. Samas tuleb kindlasti märkida, et häbiväärselt käituva naise löömine ei saa kuidagi olla igapäevane asi ja "normaalne“ mehe käitumine oma naise suhtes. Seda võib kasutada vaid siis, kui eelnevad abinõud ei ole aidanud. Kui füüsiline karistus mõjub ja naine oma häbiväärse käitumise lõpetab, ei ole mehel õigus teda enam edasi karistada. Kui füüsiline karistus aga ei mõju, ei ole mehel enam õigust naist samamoodi edasi karistada ning tuleb minna järgmise etapi ehk perekondliku nõustamise juurde. 

Prohvet Muhammed (صلى اﷲ عليه وسلم) on moslemeid õpetanud, et neid abinõusid võib kasutada vaid äärmistel juhtudel, nagu näiteks hooramine. Isegi sellisel juhul peab karistus olema kerge[9] ja kui naine oma halva käitumise lõpetab, ei ole mehel õigust sellest enam juttugi teha: „Kui naised on süüdi avalikus hooramises, võite nad üksi voodisse jätta ja neid kergelt karistada. Kui nad aga siis taas sõnakuulelikud on, ärge ärritage neid enam.“ (At-Tirmidhi)

Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) on keelustanud igasuguse põhjuseta löömise. Mõned mosleminaised kaebasid talle, et nende mehed neid peksavad. Seda kuulnud, teatas Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) kategooriliselt: „Need, kes nii teevad (st oma naisi peksavad), ei ole parimad teie hulgas!“ (Abu Dawud)[10]

Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) on ka öelnud: „Parim teie hulgast on see, kes on parim oma pere vastu ja mina olen teie hulgast parim oma pere vastu.“ (At-Tirmidhi)[11]

Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) soovitas ühel naisel, nimega Fatima bint Qais, mitte ühe mehega abielluda, kuna tolle kohta oli teada, et ta peksis naisi. Fatima on edastanud: „Ma läksin Prohveti juurde ja ütlesin: „Abul Jahm ja Muawia on minu kätt palunud.“ Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) vastas nõuandeks: „Mis puutub Muawiasse, siis ta on väga vaene ja Abul Jahmi süüdistatakse naiste peksmises.““ (Muslim)

Talmud määrab distsipliini saavutamise ja hoidmise vahendiks naise peksmise.[12] Mehele ei ole ette määratud ekstreemsed olukorrad, mille puhul võib naist peksta, nagu näiteks avalik hooramine. Tal on õigus oma naist peksta isegi lihtsal põhjusel, et naine keeldub kodutöö tegemisest. Samuti ei ole öeldud, et karistus peaks olema kerge. Mehel on õigus oma naise kangekaelsus murda näiteks piitsutamise või näljutamisega.[13]

Naisele, kelle mehe halb käitumine abielu ohtu seab, on Koraan soovitanud järgmist: „Ja kui naine kardab oma mehe julmust või hülgamist, siis pole neil (kahel) süüd, kui nad jõuavad omavahel kokkuleppele ja kokkulepe on parim.“ (Koraan 4:128)

Naisel soovitatakse mehega (kas ise või pere vahendusel) kokkuleppele jõuda. Kindlasti tasub märkida, et Koraan ei soovita naisel halvasti käituva mehe puhul kasutada teist ja kolmandat meetodit (st voodis hülgamist ja löömist), sest kui mees juba nagunii halvasti käitub, võib naise taoline karistusmeetod ta endast välja viia ning naine kui reeglina füüsiliselt nõrgem pool, võib selle tõttu veelgi enam kannatada. See aga omakorda viib abielu veelgi kiiremini karidele. Mõned islamiõpetlased on seisukohal, et kohus võib naise eest neid meetodeid mehe peal rakendada, mis tähendab, et kohus teeb kõigepealt halvasti käituvale mehele noomituse, seejärel keelab talle ta naise voodi ja viimaks viib täide sümboolse füüsilise karistuse.[14]

Kokkuvõtteks võib öelda, et islam pakub moslemitest abielupaaridele nõu abielu säilitamiseks. Kui üks abielupooltest ühel või teisel moel halva käitumisega abielu ohtu seab, soovitab Koraan teisel poolel kasutada erinevaid meetodeid, et abielu parandada. Kui aga kõike on proovitud ja abielu siiski ei toimi, lubab islam abielupaaril rahulikult ja sõbralikult lahku minna, et mitte teineteisele enam liiga teha.



[1]              Louis M. Epstein, „The Jewish Marriage Contract“, New York: Arno Press, 1973, lk 196.

[2]              Eestikeelses Piiblis puudub; tõlge inglise keelest.

[3]              Leonard J. Swidler, „Women in Judaism: the Status of Women in Formative Judaism“, Metuchen, N.J, Scarecrow Press, 1976, lk 162-163.

[4]              The Toronto Star, 08.04.1995.

[5]              Elsayyed Sabiq, „Fiqh Al Sunnah“, Cairo: Darul Fatah lile’lam Al-Arabi, 11. väljaanne, 1994, köide 2, lk 318-329. Vaata ka Muhammad al Ghazali, „Qadaya al Mar’aa bin al Taqaleed al Rakida wal Wafida“, Cairo, Dar al Shorooq, 4. väljaanne, 1992, lk 178-180.

[6]              Elsayyed Sabiq, „Fiqh Al Sunnah“, Cairo: Darul Fatah lile’lam Al-Arabi, 11. väljaanne, 1994, köide 2, lk 313-318.

[7]              Kuigi islamiriigis elavatel juutidel ja kristlastel on islami seaduse järgi õigus oma usu järgsetele kohtutele, oleks seega juutide omavaheliste küsimuste lahendamisega võinud tegeleda judaistlik kohus. (tõlkija märkus)

[8]              David W. Amram, „The Jewish Law of Divorce According to Bible and Talmud“, Philadelphia, Edward Stern & CO, Inc, 1896, lk 125-126.

[9]              Kui 4:34 ilmus ja Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) kaaslased temalt küsisid, mida löömise all mõeldud on, võttis Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) siwak'ioksakese, äigas sellega endale kergelt vastu kätt ja ütles: „Vaat nii!“ Islami seaduse järgi on keelatud nii naist kui ka lapsi karistada löögiga, mille tagajärjel kondid purunevad või millest märk järgi jääb. Ka on kategooriliselt keelatud lüüa näkku. Füüsilise karistuse otstarve on pigem n-ö koha kätte näitamine ja mõtlema panemine kui valu ja hirmu tekitamine. (tõlkija märkus)

[10]             Prohvet (صلى اﷲ عليه وسلم) on ka öelnud: „Kuidas saate te neid päeval peksta nagu kaamelitäkke ja siis öösel nendesse minna?“

[11]             Ehk siis kõik peaksid võtma eeskuju Prohvet Muhammedist (صلى اﷲ عليه وسلم). Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم) kohta on teada, et ta ei ole iial ühtki oma naisteset löönud ega neist ühegi peale karjunud. (tõlkija märkus)

[12]             Louis M. Epstein, „The Jewish Marriage Contract“, New York: Arno Press, 1973, lk 219.

[13]             Louis M. Epstein, „The Jewish Marriage Contract“, New York: Arno Press, 1973, lk 156-157.

[14]             Muhammad Abu Zahra, „Usbu al Fiqh al Islami“, Cairo, Majlis al A’la li Ri’ayat al Funun, 1963, lk 66.