Avaleht       Algajad       Tugisambad       Edasijõudnud       Kontakt    
Täna on   »  Algajad »  NAISED ISLAMIS »  Naised islamis - RAAMAT »  12. Naise pärand  
12. Naise pärand

Üks suurimaid ja olulisimaid erinevusi Piibli ja Koraani seaduste vahel puudutab naise pärimisõigust. Piibli suhtumist kirjeldab väga tabavalt rabi Epstein: „Pidev ja katkematu traditsioon alates piibliaegadest ei anna pere naissoost liikmetele – naisele ja tütardele – mingeid õigusi perekonna varale. Veelgi primitiivsemas pärimisskeemis peeti pere naissoost liikmeid lausa osaks perekonna varast ja neil polnud rohkem seaduslikke õigusi kui orjadel. Moosese seaduse jõustumisel anti tütardele õigus pärida, kui meessoost järeltulijad puudusid, kuid lesknaist ei tunnistatud pärijaks isegi mitte sellistel tingimustel.“[1] Miks peeti perekonna naissoost liikmeid osaks pere varast? Rabi Epstein vastab sellele nii: „Neid omatakse – enne abiellumist kuuluvad nad isale, peale abiellumist abikaasale.“[2]

Piibli pärandireegleid kirjeldatakse 4. Moosese raamatus 27:1-11. Naisel ei ole mingit õigust osalegi oma abikaasa varast, samal ajal kui mees on oma abikaasa esimene pärija, isegi enne poegi. Tütar saab pärida vaid juhul, kui meessoost pärijaid pole. Emal puudub pärandiõigus, samas kui isal on see olemas. Lesknaised ja tütred pidid meessoost pärijate olemasolul ülalpidamise tagamiseks viimaste halastusele lootma jääma. Sellest tulenevalt olid lesknaised ja naissoost orvud juudi ühiskonna kõige vaesemad liikmed.

Kristlus on pikk aega judaismi jälgedes käinud. Nii religioosne kui ka ilmalik seadus takistasid pikka aega tütardel nende vendadega isa pärandit jagamast. Lisaks ei olnud lesknaisel mingeid pärimisõigusi. Need ülekohtused seadused säilisid kuni 19. sajandi lõpuni.[3]

Ka islamieelse aja araablaste ühiskonnas oli pärismiõigus vaid meessoost järeltulijatel. Koraan mõistis taolise ebaõigluse hukka ning andis ka naissoost järeltulijatele õiguse pärida: „Meestele on osa sellest, mis vanemad ja lähisugulased jätavad ja naistele on osa sellest, mis vanemad ja lähisugulased jätavad; olgu see vähe või palju, kohustuslik osa.“ (Koraan 4:7)

Moslemitest emad, naised, tütred ja õed said pärimisõiguse 13 sajandit enne seda, kui Euroopa üldse tunnistas, et naistel selline õigus on. Pärandi jagamine on islamis väga lai teema, millele on Koraanis ja sunnas pühendutud väga detailselt (näiteks Koraan 4:7, 11, 12, 176). Üldreegel näeb ette, et naissoost pärija saab poole sellest, mis meessoost pärija, välja arvatud vanemate puhul, kes saavad võrdse osa. Kui seda reeglit muude mehi ja naisi puudutavate reegliteta käsitleda, võib see ebaõiglane tunduda. Et selle seaduse taga peituvat tarkust mõista, tuleb arvestada sellega, et mehe majanduslikud kohustused ületavad väga suuresti naise omad. Vastavalt islami seadusele peab mees naisele abiellumisel tegema kingituse, mis jääb naise ainuomandisse ja millele abikaasal ega perekonnal pole mingit õigust. Samuti on nii laste kui ka naise ülalpidamine täielikult mehe kohustus, olgu ta naine kasvõi kordi rikkam kui ta ise.

Moslemist pruut seevastu ei ole kohustatud oma tulevasele mingeid kingitusi tegema. Tal ei ole majapidamises mingeid kulusid ja tema vara ning sissetulek on vaid tema isiklikuks tarbeks, välja arvatud juhul, kui ta ise otsustab seda pere hüvanguks kasutada.

Islam hindab väga perekonnaelu ja abielu. Tsölibaati ei peeta vooruseks. Seega on tõelises islamiühiskonnas pereelu norm ja üksikud inimesed erand ning pea kõik abieluealised mehed ja naised on abielus. Meestel on islamiühiskonnas tunduvalt rohkem majanduslikku vastutust kui naistel ja seega on pärismisseaduse järgi mehed väikeses eelisseisus, samas kui naised saavad siiski oma osa – et ühiskonnas ei tekiks soolisi ja klassitülisid. Peale mosleminaise majanduslike õiguste ja kohustuste lihtsat võrdlust leidis üks Briti mosleminaine, et islam ei ole naisi mitte vaid õiglaselt vaid lausa heldelt kohelnud.[4]



[1] Louis M. Epstein, „The Jewish Marriage Contract”, New York: Arno Press, 1973, lk 175.

[2] Louis M. Epstein, „The Jewish Marriage Contract”, New York: Arno Press, 1973, lk 121.

[3] Matilda J. Gage, „Woman, Church, and State“, New York: Truth Seeker Company, 1893, lk 142.

[4] B. Aisha Lemu & Fatima Heeren, „Woman in Islam”, London: Islamic Foundation, 1978, lk 23.