1 Suurade pealkirjad ei kuulu Koraani originaalteksti juurde. Suurad pealkirjastati Prohveti (صلى اﷲ عليه وسلم ) kaaslaste või hilisemate õpetlaste poolt, et neid lihtsamal viisil identifitseerida ning üles leida. Tihti valiti selleks kas suura peamine teema või esimene sõna. Kuigi ka Prohvet Muhammed (صلى اﷲ عليه وسلم ) ise andis teatud suuradest (n: Fatiha) rääkides neile pealkirju, ei ole ta kunagi pealkirjade kohustuslikkust määranud. (tõlkija märkus)

2 Seda suurat nimetatakse ka umm ul-kitääb (raamatu ema), kuna ta on Koraani kõige esimene suura ja palves igas rakas esimene suura. Seda kutsutakse veel äl-ḥämd (ülistus, kiitus), as-salaah (palve), äš-šifää’ (ravi) ja ar-ruqja (ravim). (Tafsir Ibn Kathir, suura 1)

3 Ubadah ibn As-Samit ( ﷲ عنه رضي ) jutustas: Jumala Sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم ) ütles: „Kes oma palves Fatihad ei loe, selle palve ei ole kehtiv.“ (Sahih Al-Bukhari 756)

4 Jumal on öelnud, et enne Koraani lugemist tuleb otsida varju saatana eest, öeldes „auḏu billäähi mina š-šaiṭaani ražiim“ (otsin kaitset Jumalalt neetud saatana eest) (16:98) (ja seejärel „bismilläähi r-raḥmääni r-raḥiim“). (Tafsir Ibn Kathir, suura 1)

5 Ka kiitus, tänu. (tõlkija märkus)

6 ‛äälämiin on mitmus sõnast ‛ääläm, mis tähistab kõiki maailma olendeid, välja arvatud Jumalat ennast. Seega on ‛ääläm juba iseenesest mitmuses. Kuna aga inimeste maailmale on veel olemas näiteks džinnide maailm, siis kasutatakse sõna ‛ääläm  mitmuses. (Tafsir Ibn Kathir, suura 1) Vaata ka 26:23-24.

7 Araabiakeelne sõna rabb on parema vaste puudumisel tõlgitud eesti keelde sõnaga Isand. Araabiakeelne rabb on aga palju laiema tähendusega: Üks ja Ainus universumi Isand, Looja, Omanik, Organiseerija, Varustaja, Isand, Planeerija, Ülalpidaja, Pidaja, Kindlustunde Andja jne. Kristlikus kirjanduses on tihti kasutusel sõna Issand, mida me siinkohal eelistame mitte kasutada, kuna see on tekitanud väga suure segaduse. Sõna „isand“ võib kasutada ka kellegi teise kui Jumala nimetamiseks (n: majaisand), Issand on aga väljakujunenult ainult Jumalale. (n: „Mitte igaüks, kes minule ütleb: Issand, Issand, ei saa taevariiki …” (Mt.7:21), kus kristliku dogmaatika järgi „Issand” peaks olema Jeesuse kui Jumala nimetus, kuigi aramea keeles (milles Jeesuse ajal kõneldi) kõlaks see “rabbi”, mis tähendab isand või õpetaja, muutes seega täielikult kristlikku kontseptsiooni.) (tõlkija märkus)

8 Abu Said ibn Al-Mualla ( ﷲ عنه رضي ) jutustas: „Kui ma parasjagu mošees palvetasin, kutsus Jumala Sõnumitooja mind, kuid ma ei vastanud talle. Hiljem ütlesin ma: „O Jumala Sõnumitooja, ma palvetasin.“ Ta vastas: „Kas Jumal pole mitte öelnud: „Vasta Jumalale (talle kuuletudes) ja Jumala Sõnumitoojale, kui ta sind kutsub ...“ (8:24)? Siis ütles ta mulle: „Ma õpetan sulle Koraani kõige olulisema suura, enne kui sa mošeest lahkud.“ Siis võttis ta mul käest kinni ja kui ta tahtis lahkuda, küsisin ma temalt: „Kas sa mitte ei öelnud, et õpetad mulle Koraani kõige olulisema suura?“ Ta vastas: „äl-ḥämdu li-lläähi rabbi l-‛äälämiin, mis on as-sab‛a äl-mäṯääni (7 tihtikorratavat (värssi) – vaata ka 15:87) ja Võimas Koraan, mis mulle on antud.“ (Sahih Al-Bukhari 4474)

9 ar-raḥmään ja ar-raḥiim on kaks Jumala nime, mis on mõlemad tuletatud samast sõnast raḥma (halastus). Araabia grammatika kohaselt on mõlema puhul tegemist „halastava“ intensiivse vormiga („väga halastav, kõige halastavam“). Koos kasutades on neil väike nüantsivahe: 1. raḥmääni kasutatakse vaid Jumalast kõneldes, samal ajal kui raḥiimi võib ka inimesest rääkides kasutada. 2. raḥmäänil on veel ka laiem tähendus: halastus kõige loodu vastu. Selle halastuse juurde kuulub õiglus, seega võime eesti keeles kasutada sõna „armuline“. raḥiim kätkeb endas spetsiifilisust: eriti halastav usklike vastu. Selle halastuse juurde kuulub andestus. (Al-Qurtubi „Al-Jamiu li Ahkamil Quran“, lk 103-107)

10 jaumu d-diin otseses tõlkes tähendaks „usu või tasu päev“, kuna Viimsel Kohtupäeval ei ole kellelgi muud võimalust kui uskuda, sest kõik saab selgeks. (tõlkija märkus)

11 Vaata ka 3:26 ja 40:16.

12 ‛ibäädä tähendab araabia keeles,e riti religioosses kontekstis, suurimat võimalikku armastust, alandlikkust ja ka hirmu. (tõlkija märkus) iääkä nä‛budu tähendab: Vaid Sinu me eraldame teistest, Sind me kardame, Sinult loodame. Vaid Sina oled meie Isand, ei keegi teine.“ Seda nimetatakse araabia keeles tawḥiid al-uluhijjä (ehk „Jumala ainsus“) (Tafsir Ibn Kathir, suura 1)

13 iääkä nästä‛iin tähendab, et kuuletume sellele Jumalale, kelle ainsusesse me usume, igas asjas ja palume Tema abi ja juhatust. Seda nimetatakse araabia keeles tawḥiid ar-rububijjä (ehk „Isanda ainsus“) (Tafsir Ibn Kathir, suura 1)

14 Prohvetite, nende järgijate, märtrite ja õiglaste teed. Vaata 4:69.

15 Adi ibn Hatim ( ﷲ عنه رضي ) jutustas: „Ma küsisin Jumala Sõnumitoojalt Jumala väite „ġairi l-maġḍuubi ‛aleihim“ kohta ning ta vastas: „Need on juudid,“ ja „wa laa ḍaalliin“ kohta ning ta vastas: „Need on kristlased ja nemad on need, kes on eksinud.““ (At-Tirmidhi, Abu Dawud)

16 Abu Hurairah (ﷲ عنه رضي ) jutustas: Jumala Sõnumitooja (صلى اﷲ عليه وسلم ) ütles: „Kui imaam ütleb: „ġairi l-maġḍuubi ‛aleihim wa laa ḍaalliin“, siis öelge „ämiin“, sest kui kellegi ütlemine langeb kokku inglite omaga, siis antakse kõik ta mineviku patud andeks.“ (Sahih Al-Bukhari 4475)